Parteilise määramise märk Aaviksoo ja Pakosta laubal

Jaak Aaviksoole rektori koha tagamise parteilised jõujooned on paremini varjatud, ent ametissemääramise protsess seda piinlikum, mistõttu sellele elati kaasa märksa kirglikumalt. Võrdväärset farssi annab Eesti lähiajaloost otsida.

Põgenemine uppuvalt laevalt hästimakstud ametitesse. Mõlemad Isamaa ja Res Publica liidu poliitikud lahkusid parteist nimelt selleks, et neid hästi makstud ametikohti endale saada. Tegemist on põgenemisega uppuvalt laevalt: IRLil läheb kehvasti hoolimata tõsiasjast, et erakond on valitsuses. Partei identiteedikriis on ränk, peale Aaviksoo ja Pakosta on IRLi mainet räsinud nn kriminaaliskandaal; lisaks sellele on rahvuskonservatiivses segmendis talumatult kitsas.

Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et suure avalikkuse tähelepanu olevatesse avalikesse ametitesse võivad kandideerida ka poliitilise taustaga inimesed. Osalemine poliitikas ei pea tähendama seda, et sellelt elualalt peab lahkuma kirstus. Küll aga on vajalik, et aktiivses parteipoliitikas osalenutel oleks absoluutset parteilist sõltumatust eeldavatele ametikohtadele kandideerides tekkinud distants parteipoliitikaga – ja see distants peab olema veenev ja usutav.

Mingit distantsi parteipoliitilise eluga ei saanud ei Aaviksool ega Pakostal tekkida juba ajalistel põhjustel: mõlemad lahkusid IRList eesmärgiga need ametid saada.

Karuteene riigile, parteile ja iseendale. Nii Pakosta kui ka Aaviksoo ametissemääramist on saatnud ägedad protestid ja avalikuks on tulnud, et kandidaatide sõelumise protsessis ei ole neist kumbki olnud parim kandidaat. See on omakorda süvendanud nende ametissemääramise poliitilise kallutatuse kahtlust. Vaatama tekkinud olukorra erakordsele piinlikkusele ei taandanud oma kandidatuuri kumbki. Nüüd on mõlemad ametlikult ametisse kinnitatud ja loodavad ilmselt, et küll ajakirjandus lõpuks väsib ja vait jääb.

Aaviksoo ja Pakosta osutasid karuteene nii Eesti riigile kui ka ka oma koduparteile. Eelkõige aga siiski iseendale – nende taust ja ametissemääramise piinlikkus ei tee neil kindlasti tulevast tööd lihtsamaks. Seda, mismoodi nad ametisse said, jäädakse neile alati meelde tuletama, ning parteilise liini jälgimise kahtlus võib tekkida iga otsuse puhul, mille nad langetavad.

Avalikkusele on antud signaal, et avaliku sektori ametitesse tehakse sooje kohti parteipoliitikast tüdinutele või mõnel muul põhjusel poliitika hüljanud tegelastele. See teeb ajakirjanduse edaspidi avalike ametikohtade kandideerimise kajastamisel senisest veelgi tähelepanelikumaks ja tundlikumaks.